Esimene fragment “Minu elu ja tegevus Venemaal ja Eestis”

Olen eakas inimene, pensionär. Sündisin 1929. aastal Nurmekundes. 1930. aastal tehti minu isa kulakuks, varandus võeti ära. Isa pidi oma perega sõitma Nurmekundest Firovosse. (Firovo on Tveri oblasti rajoonikeskus. Selles rajoonis asub ka Nurmekunde). Mina olin siis aastane, vanem õde kolmeaastane. Firovos lõpetasin keskkooli, Kalininis (praeguses Tveris) õpetajate instituudi, hiljem kaugõppe teel ka pedagoogilise instituudi (mõlemad kiitusega), töötasin Kalinini oblasti Maksatihha rajooni Zaretšenski 7klassise kooli direktorina. Olin siis 22aastane, kooli kollektiivis kõige noorem. Suhted kollektiivis olid head, õpetajad toetasid mind, tihti esinesime külades kontsertidega.

1953. aastal suri Firovos isa (sünd. 1875), vanem õde elas sel ajal Eestis, noorem töötas Uuralis. Palusin Maksatihha rajooni parteikomiteelt luba kolida ümber Firovosse, kuhu ema oli üksinda jäänud. Luba mulle ei antud. Pidin sõitma Moskvasse. Pöördusin Venemaa Föderatsiooni haridusministeeriumi ja ajalehe Utšitelskaja Gazeta toimetusse. Firovos oli vaba rajooni haridusosakonna juhataja koht. Mina tahtsin saada Firovo keskkooli ajalooõpetajaks. Varsti sain ajalehetoimetusest vastuse: “Ümberkolimiseks saate loa ainult siis, kui nõustute vastu võtma rajooni haridusosakonna juhataja ameti.” Väljapääsu ei olnud, pidin nõustuma. See oli 1954. aastal, kui ma olin 25aastane. Minu kuupalk oli 690 rubla, inspektorile maksti 980 rubla, minu puhkus oli üks kuu ja mingisuguseid soodustusi ei olnud, inspektori puhkus kestis 48 tööpäeva ja ta sai õpetajatele ettenähtud soodustusi. Tööolud rajoonis olid viletsad, ühistransporti ei olnud, mistõttu sõitsin jalgrattaga või käisin jalgsi. Jalanõud võisid olla ainult kummikud. Mul tekkisid tervisehäired ja ma palusin ennast juhataja ametist vabastada. Nõusolekut ei saanud. Kirjutasin ajalehte Pravda, kust leidsin toetust. Tänu sellele sain 1957. aastal ametist priiks.

Sõitsin Eestisse vanema õe juurde, kes elas Tartus Kesk tänaval ühetoalises korteris. Perekonnas oli 6 inimest, minust sai seitsmes. Asusin tööle tööstuskooli direktori asetäitjana kasvatuse alal. Linna täitevkomitees pandi mind korterijärjekorda ja haridusosakonna ametnikud lubasid järgmisel aastal anda õpetajakoha ka mu abikaasale. Kõik laabus hästi, kuid maikuus saadeti mind sõjakursustele Lvovi, kust naasin alles augustikuus. Korterit ma ei saanud. Põhjenduseks öeldi, et inimesed ootavad elamispinda kaheksa ja rohkemgi aastat. Mul soovitati oodata veel üks aasta, kuid sellega ma ei nõustunud. Seepeale pakuti mulle korterit mansardkorrusel, kuid keeldusin ka sellest.. Pidin sõitma Firovosse tagasi. Firovos teatas rajooni täitevkomitee esimees Smirnov mulle resoluutselt: “Teie panite maha rajooni haridusosakonna juhataja ameti. Firovo rajoonis me teile tööd ei anna”. “Firovo rajoon ei ole Teie pärusmaa,” vastasin ma talle ja sõitsin Kalininisse. Oblasti haridusosakonnas öeldi mulle, et kui rajoonivõimud nõusolekut ei anna, siis nemad käskkirja kirjutada ei tohi. Läksin oblasti parteikomitee instruktori Sobolevi juurde. Sellal, kui ma õppisin õpetajate instituudis, oli tema instituudi komsomolikomitee sekretär ja tundis mind hästi kui instituudi aktivisti. Sobolev helistas Firovo rajooni parteikomiteesse. Telefonitoru tõstis Firovo rajooni parteikomitee kolmas sekretär Galaktionov. Kui Sobolev küsis, miks nad Kääri ei taha tööle võtta, vastas Galaktionov ehmunult, et neil pole mingeid vastuväiteid. Sobolev teatas telefoni teel oblasti haridusosakonda, et rajooni parteikomiteega on minu töölevõtmine kooskõlastatud ning andis loa käskkiri kirjutada. Nii ma sain inspektori koha. Firovo rajooni haridusosakonna juhataja oli joodik, ja kui ta töölt vabastati, pidin mina taas selle ameti vastu võtma.

Kes vähegi tunneb NSVL ajalugu, teab NLKP KK esimese sekretäri N. Hruštšovi reformilembust. Üks nendest oli 1962. aastal partei- ja nõukogude organite jagamine tööstuse ja põllumajanduse põhimõtete alusel. Paljud rajoonid, sh ka Firovo rajoon, kaotati ära. Pidin vastu võtma ettepaneku asuda Firovo keskkooli direktori ametisse. Siin juhtusid jälle pahandused. NLKP KK otsustas rajooni täitevkomitee ja parteikomitee majad rajooni likvideerimise tõttu koolidele või haiglatele üle anda. Oblasti täitevkomitee otsustas Firovo rajooni täitevkomitee maja anda kohalikule olmeteeninduskombinaadile, Firovo keskkool aga vajas korraliku internaadihoonet. Sõitsin Kalininisse oblasti täitevkomitee esimehe asetäitaja Smirnovi jutule, ent tema ei nõustunud maja koolile andma. Saatsin kaebekirja oblasti parteikomitee büroole, kes mind toetas.

Teine pahandus oli seotud ehitustegevusega. Firovo keskkool asus kahekorruselises puumamajas. Selle asemele hakkasime ehitama ühekorruselist telliskivimaja. Vaatasin, et Firovo vanast koolimajast saaks korraliku ühekorruselise maja. Hakkasin seda ehitama kapitaalremondiks ettenähtud raha eest. Maja oli peaaegu valmis, kui oblasti pangast tuli kontroll, kes otsustas, et tegemist on jämeda finantsdistsipliini rikkumisega. Rajooni panga juhataja sai noomituse ja ehituse finantseerimine lõpetati.

Pidin jälle sõitma Kalinini linna. Oblasti täitevkomitee esimehe asetäitja Smirnov keeldus mind vastu võtmast (ta muidugi mäletas minu kaebekirja). Tuli siis minna oblasti haridusosakonna juhataja asetäitja majandusalal Dengovi juurde, kellega koos läksime oblasti panga juhataja jutule. Mina ütlesin, et ehituse finantseerimist pole mõtet lõpetada, sest ehitus on peaaegu lõpule viidud ja koolimaja ehitanud kolhoosidevaheline ehitusorganisatsioon võib kohtu kaudu raha välja nõuda. Oblasti panga juhataja küsis selle peale Dengovi käest, kas oblasti haridusosakond on kooli direktorit karistanud. Firovo rajoonipanga juhataja oli selleks ajaks noomituse juba saanud. Pangajuhataja käskis kõigepalt kooli direktorit karistada ja lubas siis vaadata, kas lubab ehitustööd jätkata.

Mõne aja pärast, parajasjagu enne 1. maid, helistas mulle oblasti haridusosakonna juhataja Morozov, kes õnnitles mind saabuvate maipühade puhul ja teatas, et oblasti pank lubas ehitustegevust finantseerida. “Aga peame Teid ka kurvastama,” jätkas Morozov, “oblasti haridusosakond pidi Teile avaldama noomituse finantsdistsipliini rikkumise eest.” Minu vastus oli: “Aitäh Teile, Ivan Petrovitš!” See maja, mille eest ma noomituse sain, seisab praegugi Firovos ja seal elavad inimesed.

Ja viimane ebameeldiv sündmus Firovos. Firovo rajoonimiilitsa operatiivosakonna juhataja poeg Fortušnõi tutvus fašistliku kirjandusega. 1. mail 1964. aastal panid poisid rajooni kultuurimaja katusele punase lipu, millele oli joonistatud haakrist. Järgmisel päeval Ameerika Hääl teatas, et Firovo alevikus heiskasid noormehed fašistliku lipu. Tulid julgeolekumehed Moskvast ja Kalininist. Kooli direktor, kultuurimaja direktor ja Firovo rajooni miilitsaülem otsustati vallandada. Nii ma jäin ilma tööta. Elasin, õppisin ja töötasin Venemaal 35 aastat, mistõttu ma ei tunne nõukogude korra vastuolusid üksnes raamatute, vaid ka oma isikliku elu kaudu. Olen säilitanud häid kontakte paljude inimestega Venemaal.

Kõige helgem periood minu elus algas 1964. aastal, kui tulin elama Aserisse ja asusin tööle Aseri kooli vene osakonna õppealajuhatajana. Siis algaski minu kodu-uurimistegevus. Kooli tollane direktor Jaan-Ülo Saar oli laia silmaringiga inimene, kõrgelt hinnatud nii Eestis kui ka kaugel väljaspool Eestit. Aseri keskkool oli igati eesrindlik kool. Sealsed tingimused soodustasid ka kodu-uurimist.

Kodu-uurimisega olen tegelnud 40 aastat. Tõuke andis kodu-uurijate kokkutulek Otepääl, millest võtsid osa tuntud Eesti teadlased. Väga huvitav oli ka Otepää keskkooli koduloomuuseum.

Hakkasime õpilastega uurima Aseri aleviku ajalugu. Tekkis vajadus otsida materjale arhiividest. Toetust leidsin tolleaegselt Aseri tehase direktorilt Nikolai Fedjukinilt . Uurisin dokumente Eesti Riigiarhiivis, Eesti Ajalooarhiivis ja Eesti Kirjandusmuuseumis.

Leidsin Aseri tsemenditehase ja telliskivitehase kohta palju huvitavaid materjale, sain andmeid ka tehase asutamise kuupäeva kohta. Venemaa Impeeriumi Seaduste Kogus nr. 17722 oli 1899. aastal tehtud järgmine sissekanne: "12. november. Kõrgemalt poolt kinnitatud. Aktsiaseltsi "Asserin" tsemenditehase põhikiri". Selle dokumendi koopia saadeti EKP Keskkomiteesse. EKP Keskkomitee juhtkond keeldus seda kuupäeva tunnistamast. Öeldi: "Milleks me tähistame aktsionäride aastapäeva? Tehase aastapäevaks tuleb lugeda esimese toodangu väljalaske kuupäev."

Taolist dokumenti ei õnnestunud Eesti Vabariigi arhiividest leida, mistõttu tuli sõita Leningradi. (ASi "Asserin" keskus asus Sankt-Peterburgis Morskaja t 26). Töötasin NSVL Keskajalooarhiivis (praegu Venemaa Keskajalooarhiiv) ja Saltõkov-Štšedrini nim. Avalikus Raamatukogus (praegu Venemaa Rahvusraamatukogu), kust leidsin palju huvitavaid materjale.

ASi "Asserin" aktsiaid müüsid suuremad Venemaa pangad, kõige suurem aktsionär oli Tema Imperaatorliku Suurvürsti Aleksei Aleksandrovitši (Aleksander II neljanda poja) Kontor. Dokumendi Aseri tsemenditehase esimese toodangu kohta leidsin 1902. aastal ilmunud ajakirjast "Portland-tsement". Tegin sellest koopia. See dokument saigi aluseks Aseri tehase sünnipäeva pidamisel. Tegelikult on Aseri tehase ja asula asustamise aasta 1899, sest siis hakati tehast ja asulat ehitama.

Kaks tehast, "Port-Kunda" ja AS "Asserin", tootsid 10% Venemaa tsemendist. Eesti tsement oli kõrge kvaliteediga ja turg Venemaal pidevalt kasvas. Eriti rasked olid Aseri tsemenditehasele aastad 1918 - 1919. Raamatus "Eesti Maa - Rahvas - Kultuur" põhjendatakse neid raskusi järgmiselt: "Et aktsiaseltsi juhatus asus Venemaal, kaotas vabariik enamlaste võimulepääsemisega kapitalid ja ühenduse juhatusega, mille tagajärjel ta pidi tegevuse katkestama. Vabadussõja ajal sai vabrik enamlaste rüüstamisest kannatada. Nii langes vabrik mahajäetud olukorda ja valitsuse korraldusel seati vabrik ning ta varandus hoolekande alla, kes vabriku käima pani ja seda juhtis…".

Lõplikult pandi Aseri tsemenditehas kinni 1927. aastal. 1935. aastal moodustati Eestis riiklik aktsiaselts "Telliskivide tehased". See aktsiaselts ehitas ka Aserisse telliskivitehase. Tehas töötas kasumiga. Ettevõttel olid sidemed paljude tehastega Lätis, Leedus, Venemaal ja Ukrainas. Ka tänapäeval müüb Aseri tehas telliskivi Moskva ja Peterburi firmadele. Olen uurinud materjale Aseri tehase ja Kalvi valla kohta arhiivides ja kirjandusest Palju materjale on kogunud kohalik koduloolane Veedi Penek. Aseri tehase ajaloo kohta on välja antud ajalehtede eriväljaandeid.

Huvitav on ka Aseri kooli asutamise ajalugu. 20. oktoobril 1905 esitas AS "Asserin" Rakvere rahvakoolide inspektorile Bõkovile avalduse üheklassilise algkooli avamise kohta. See saadeti 26. oktoobril edasi Riia Õpperingkonna hooldusnõukogule. Eitav vastus saabus 9. detsembril. AS "Asserini" ja Riia Õpperingkonna hooldusnõukogu vahel algas aastaid kestnud kirjavahetus. Luba avada ametlikult Aseri kaheklassiline venekeelne algkool saabus Riia Õpperingkonna hooldusnõukogult lõpuks 28. mail 1911. aastal. Samas dokumendis oli märgitud, et kool töötab ilma loata juba alates 1905. aasta 1. novembrist.

Algkooli õppekeeleks oli vene keel. Lubati küll õpetada eesti keelt ja luteriusulistele lastele eesti keeles usuõpetust. I klassi õpilastele lubati õpetada ka teisi aineid eesti keele abil. Selle põhjuseks oli Venemaa venestamispoliitika. Olen uurinud venestamispoliitika tulemusi ka teistes Eestimaa koolides Tsaari-Venemaal. Aseri kooli ajalugu uurisin Eesti Keskajalooarhiivis Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiviraamatukogus, Eesti Riigiarhiivis. Aseri kooli ajaloo kohta on ilmunud ajalehtede eriväljaanded. Uurimistegevust soodustas Aseri keskkooli endine direktor Jaan-Ülo Saar. Nikolai Fedjukinit ja Jaan-Ülo Saart elus enam ei ole. Aserile oli teade Jaan-Ülo Saare surmast Tallinnas 29. veebruaril 2000 suur kaotus. Vaatamata suurele töökoormusele oli tema kabineti uks alati jutulesoovijatele avatud. Ta tundis huvi minu kodu-uurimistegevusese vastu ja toetas mind igati. Helge mälestus jääb nendest toredatest inimestest.

Minu kolmanda uurimuse teema on Venemaal Tveri kubermangus (oblastis) asunud eesti asunduse Nurmekunde ajalugu. Selle teema uurimise algus oli täiesti juhuslik. 1977. aastal uurisin Tartus Eesti Ajalooarhiivis Aseri tsemenditehase ajalugu. Seal töötas tuntud koduloolane August Martin. Tema uuris eestlaste Taga-Kaukaasiasse väljarändamisega seotud materjale. Ma teadsin, et ka minu vanaisa Pridik Käär pidi ümber asuma Taga-Kaukaasiasse. Palusin Augustil otsida materjale oma vanaisa kohta. Mõne aja pärast tõigi ta toimiku, kus oli Nehatu valla Käspri renditalu rentniku Pridik Kääri kaebekiri Eestimaa kubernerile 1883. aastal ja muud dokumendid. Nii algas kolmanda teema uurimine. Nurmekunde ajaloo uurimisest kirjutan teises fragmendis.

1991. aastal oli Jõhvis Virumaa idaeestlaste kokkutulek, millest võttis osa 105 inimest Kohtla-Järvelt, Jõhvist, Aserist, Narvast, Sillamäelt, Kiviõlist ning paljudest Ida-Virumaa küladest. Suurem osa neist olid sündinud Venemaal ja tulnud Eestisse pärast Teist maailmasõda. Enda või oma vanemate sünnikoha järgi jagunesid kokkutulekust osavõtjad järgmiselt: Leningradi oblast (Peterburi kubermang) 41, Pihkva oblast (kubermang) 12, Kalinini (Tveri) oblast (kubermang) 6, Kaukaasia 5, Altai krai 4, Krasnodari krai 3 inimest, esindatud olid ka Novgorodi ja Omski oblast, Ida-Kasahstan,. Krimm ja paljud teised paigad. Kokkutulekul arutati aktiivselt idaeestlaste probleeme. Võtsin osa ka Suhhumi-eestlaste kokkutulekust ja Krimmi-eestlaste kokkutulekust Tallinnas. Olen huvi tundnud ka teiste eesti asunduste ajaloo vastu.

Alates 1998. aastast hakkasin paralleelselt Nurmekunde ajaloo uurimisega uurima ka teiste asunduste ajalugu, põhiliselt Peterburi kubermangus (Leningradi oblastis), Pihkva kubermangus (oblastis), Novgorodi kubermangus (oblastis) ja mujal. Töötasin Herzeni nim. Venemaa Riikliku Pedagoogilise Ülikooli muuseumis (uurisin selle instituudi eesti sektori tegevust) ja Venemaa Rahvusraamatukogus Sankt-Peterburgis. Venemaa Rahvusraamatukogu filiaalis uurisin eesti õpikuid maakoolidele, tegin ka koopiaid. Peterburi Keskriigiarhiivis uurisin eesti haridus- ja kultuuriasutuste ning eesti asunduste ajalugu Petrogradi kubermangus (Leningradi oblastis) nõukogude ajal 1920. aastatel. Aastatel 2000 ja 2002 jätkasin uurimistööd Tveris ja Peterburis. Aastaks 2002 sain Venemaa saatkonna Eesti Vabariigis konsulaarosakonnast tasuta mitmekordse Venemaa viisa.

Olen 35 aastat elanud ja töötanud Venemaal, aastatel 1995-2002 olen Venemaal käinud 13 korda. Olen kohtunud teadlaste, koduloolaste, õpilaste, tudengite ja administratsioonide juhatajatega ning olen leidnud nende poolt arusaamist.

Sankt-Peterburgis sain toredaid kontakte Venemaa Riikliku Pedagoogilise Herzeni nim. ülikooli muuseumi direktori pedagoogikateaduste kandidaadi Jekaterina Kolossovaga. Sellest muuseumist leidsin huvitavaid materjale selle instituudi ajaloo ja eesti sektori tegevuse kohta. Rikkalikud materjalid on ka Sankt-Peterburgi Keskriigiarhiivis. Fondis 2552, nim 1 on 58 toimikut eesti haridus- ja kultuuriasutuste tegevusest, eesti asunduste haridus- kultuurielust ning religioonist Petrogradi (Leningradi) oblastis. Need hõlmavad ajavahemikku 1919-1927. Osa dokumente on ka eesti keeles. Suurem osa dokumente on mikrofilmidel. Fondis 75, nim. 1 on 7 toimikut, mille sisu on järgmine: Saksamaa Peakonsulaadi kirjavahetus Baltikumi põgenikkude naasmisest kodumaale 1918. aastal, olukorrast Saksamaa poolt okupeeritud territooriumil, rahvusseltside tegevusest 1918. aastal, korrespondents Eesti Vabariigi Valitsusele eesti keeles 1918. aastal jm dokumendid. Toimikud on mahukad – kokku 4629 lehekülge. Suurem osa minu poolt uuritud toimikuid olid varem üldse uurimata või kandsid märkusi "просмотрено" või "ознакомился". Palju huvitavaid dokumente eestlaste kohta on Venemaa Keskajalooarhiivis. Minu käes olid toimikud, mis hõlmavad perioodi enne 1917. aastat. Peterburis töötan kindlasti Venemaa Rahvusraamatukogus. 1998. aastal uurisin raamatuid, mis peegeldavad enamlaste kuritegevust Nõukogude ajal ja olukorda NKVD laagrites, ning tegin koopiaid. 2000. aastal uurisin žurnalistikaosakonnas põllumajanduse statistikat. Venemaa Rahvusraamatukogu filiaalis uurisin eestikeelset kirjandust, sh. nõukogudeaegseid õpikuid maakoolidele, tegin ka koopiaid.

Uusi kontakte sain ka Sankt-Peterburgi Riiklikus Ülikoolist. Venemaa ajaloo kateedris kohtusin professor Frojanoviga, kellele näitasin oma venekeelset käsikirja. Ta tundis selle vastu huvi. Kuna tema teaduslik huviala on Venemaa ajaloo kesk- ja uusaeg, soovitas ta mul kohtuda professor Taissia Kitaninaga. Prof. Kitanina võttis mind lahkelt vastu ja lubas soodustada minu uurimistegevust, andis ka oma koduse aadressi ja telefoni. Professor Kitanina juhtimisel hakkas aspirant Nadežda Sadofjeva uurima eesti asunduste revolutsioonieelset ajalugu Peterburi kubermangus. Professor Kitanina palus mul aspiranti abistada. Teatasin, et olen nõus Nadežda Sadofjevaga koostööd tegema..

1995. aasta jaanuaris, kui kohtusin Peterburis eestlastega, pöördusid nad minu poole palvega välja selgitada Luugas elanud õpetaja ja õpiku autori Ferdinand Klimbergi (1895-1938) saatus. 1925. aastal sündinud Aleksander Vimberg tahtis teada, mis sai edasi tema isast, kes arreteeriti koos 19 inimesega Leningradi oblasti Maaritsa külas ööl vastu 1938. aasta 25. juunit. Senini ei ole neist midagi teada. Mind huvitas Aseri kooli esimese õpetaja Anna Letsmanni (1888-1942) saatus. Ta oli Petrogradis Rahvahariduse komissariaadi Eesti osakonna juhataja, juhatas 1920. aastal ülevenemaalist eesti asunduste haridustööliste konverentsi (Edasi, 1920, 30. august). Hiljem represseeriti. Surma põhjust ei ole teada.

Eestlasi oli Vene Föderatsiooni territooriumil 1926. aastal 150 378, 1937. aastal 89 529, seega vähenes eestlaste arv 11 aastaga 60 849 inimese võrra (üle 40%). (Vaata V. B. Ziromskaja, I. N. Kisseljov, J. A. Poljakov “Pool sajandit märkega “salajane”. Üleliiduline rahvaloendus.”, lk 92, tabel 15). Eestlaste arvuline vähenemine 1917. aastast 1926. aastani on mõistetav. Peale Tartu rahulepingu sõlmimist haaras kogu maad massiline eestlaste optsioon. Palju eestlasi tuli kodumaale tagasi. Eestlaste arvuliseks vähenemiseks NSV Liidus 1926. ja 1937. aasta vahel pidid olema teised põhjused. Üheks neist olid nõukogude võimu massirepressioonid.
Ja teine terav probleem. Eestlaste hääbumine Venemaal. 1926. aastal tunnistas 88% eestlastest oma emakeeleks eesti keele ja ainult 10,6% vene keele. Külades oli see protsent suurem (94,4%) kui linnades (68,3%). Tveri kubermangus pidas eesti keelt emakeeleks 90,5% eestlastest. Nurmekundes pidasid kõik eestlased emakeeleks eesti keelt, paljud nurmekundelased isegi ei osanud vene keelt. 1979. aastal tunnistas eesti keele oma emakeeleks 46,9% eestlastest, vene keelt pidas oma emakeeleks 52,% eestlastest. Veel kümme aastat hiljem, 1989. aastal tunnistas eesti keele oma emakeeleks 41,4% eestlastest, 58% aga pidasid emakeeleks vene keelt. Eri aastatel elas eestlasi Venemaa territooriumil järgmiselt: 1989 - 46 390, 2002 - 28 000 (0,02%). Täiendavad andmed eestlaste kohta 1989. aasta rahvaloendusel: eestlaste arv 46 390, nendest loevad emakeeleks eesti keelt 19 253 (41,5%), vene keelt 26 938 (58%), vabalt valdavad teist keelt, sh. eesti keelt 5661 (12,2%), vene keelt 17 770 (38,3%), ei valda mitte ühtegi teist keelt 21 922 (>47,3%) (Arvutused on tehtud 1926., 1979. ja 1989. a. rahvaloenduste materjalide põhjal.). 1994. aasta statistika näitab, et iga 1000 eestlastest kasutasid eesti keelt 99, koolis või lasteaias 0, töö juures 6 eestlast. Vene keelt kasutasid vastavalt 900, 1000 ja 991. (Российский Статистический ежегодник. Официальное издание. Госкомстат России. Москва 1996, lk. 43).

Sellise olukorra tekitasid nõukogude võimuorganid. Materjalist НАЦИОНАЛЬНЫЙ СОСТАВ НАСЕЛЕНИЯ ЛЕНИНГРАДСКОЙ ОБЛАСТИ loeme järgmist väidet: “Eestlasi pole Leningradi oblastis eriti palju. Eestlaste osakaal oblasti elanikkonnas on 0,15%. Viimase rahvaloenduse andmetel (1989. a.) elas Leningradi oblasti territooriumil 2642 eestlast, seal hulgas külades 1298 inimest, linnades ja töölisasulates 1344 inimest. Rahvaloenduste vahelisel ajal (1979-1988) vähenes Leningradi oblastis elavate eestlaste arv 27%. Peaaegu 70% eestlastest peavad oma emakeeleks vene keelt. Kohti, kus eesti rahvusest isikud kompaktselt koos elavad, oblastis ei ole. Ajaloolisele kodumaale ei naase aastas rohkem kui mõnikümmend inimest. Aastatel 1995-1997 saabus üldise migratsiooni käigus Leningradi oblasti territooriumile 184 eesti rahvusest kodanikku, oblastist lahkus 144 eestlast. Kuna eesti kogukond on väike, siis ühiskondlikke organisatsioone ja rahvuslik-kultuurilist autonoomiat Leningradi oblasti territooriumil ei ole. Samal põhjusel puuduvad oblasti territooriumil ka eesti õppekeelega kultuurharidusasutused.”

2003. aastal ma Venemaale sõita ei saanud. Jätkasin tööd Eesti Kirjandusemuuseumi arhiiviraamatukogus, Tartu Ülikooli raamatukogus, Eesti Rahvusraamatukogus, Eesti Riikliku Arhiivi filiaalis (endine EKP arhiiv). Nii sain valmis täiesti uue käsikirja pealkirjaga “Inimesed ja saatused. Eesti põllumees kodus ja Venemaal”. Selles käsikirjas lisandusid Nurmekunde ajaloole materjalid ka teiste eesti asunduste kohta Venemaal. Kui käsikiri “Nurmekunde. Eesti põllumees kodus ja Venemaal” toimetati ja venekeelsed materjalid tõlgiti eesti keelde Tartus, siis täiendavad materjalid vajasid eesti keeles toimetamist ja venekeelsed materjalid eesti keelde tõlkimist.

9. ja 10. aprillil 2004 sõitsin turismituusikuga Peterburi. See läks mulle maksma 852 krooni. Kohtusin Peterburi Ülikooli ajalooteaduskonna professori Taissia Kitanina ja ajalooteaduskonna aspirandi Nadežda Sadofjevaga. Nadežda Sadofjevale andsin mõned minu poolt uuritud materjalid. Professor Kitanina kinkis mulle oma raamatu.

2005. aasta suvel ostsime koos abikaasaga turismiviisa kümneks päevaks Venemaale. Kroonid vahetasime Vene rubladeks. Kokku läks see maksma 4400 krooni. Käisime Firovos ja Peterburis. Külastasime Firovo rajooni muuseumi. Selle muuseumi direktor Elvira Russanova on suur entusiast. Ta on kogunud väga palju huvitavaid materjale, seal hulgas ka nurmekundelaste kohta Firovo rajoonis ning eestlaste kohta blokaadi ajal Leningradis. Kahjuks pole Russanoval Internetiühendust Pöördusin Firovo rajooni juhatuse poole palvega Russanovat abistada. Kirjas teatas ta, et muuseum sai arvuti, on lootust saada ka Internetiühendus.

Peterburis kohtusin Peterburi Ülikooli ajalooteaduskonna etnograafiakateedri juhataja Valerian Kosminaga. Selle kateedri teadlased ja tudengid uurivad eri rahvaste ajalugu Krimmis, Kaukaasias, Siberis ja mujal. Ta andis mulle ka oma e-posti aadressi. Tahtsin kohtuda ka ajalooteaduskonna dekaani prof. Andrei Dvornitšenkoga, kuid kahjuks polnud teda kohal Võtsin ajalooteaduskonna e-posti aadressi. Eesmärk on äratada tudengite huvi eesti asunduste vastu Leningradi oblastis.

Interneti kaudu loen ajalehti Vaba Eesti Sõna USAs ja Eesti Elu Kanadas. Osa artikleid kopeerin. Kanadas on veel ajaleht Vaba Eestlane. Kanadasse rändas Nurmekundest aastail 1901-1904 28 perekonda, nende järglased elavad ka tänapäeval seal ja tunnevad oma esivanemate vastu huvi. Tveri kubermangu Nurmekundest kirjutab raamat “Eestlased Kanadas” I köide. Kanadas on olemas Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjon, Eesti Keskarhiiv ja mitmeid eesti seltse. Ameerika Ühendriigid on emigrantide riik. Andmete järgi käib kuni 75% ameeriklastest rahvusarhiivides uurimas perekonnagenealoogiad. Igas USA osariigis on olemas genealoogiaseltsid. Paljud ameeriklased emigreerisid Venemaalt ja nad uurivad ka Venemaa arhiivides oma perekonna sugupuud. Ma kohtusin ameeriklasega, kes töötas Tveri oblasti riigiarhiivis ja Sankt-Peterburgi Keskriigiarhiivis. Rootsi Eestlaste Liit moodustas Kommunismi kuritegude valgustamise sihtkapitali.

Lugesin ja osaliselt kopeerisin Eesti Vabariigi ajalehtede artikleid eesti ja vene keeles ning Venemaa, Ukraina, Valgevene ja teiste välisriikide vene keelde tõlgitud materjale. Kokku olen kopeerinud Eesti meediast 848 artiklit. Vene meediast 712 artiklit, ajalehest Eesti Vaba Sõna (USA) 124 artiklit, ajalehest Eesti Elu (Kanada) 83 artiklit. Põhilised probleemid, mis mind huvitasid: 1. Eestlased väljaspool. Eestit, 2. Stalinismi kuriteod Eestis ja väljaspool Eestit, 3. Suhtumine Stalinisse ja stalinismi, 4. Eesti ja eestluse probleemid, 5. ESTO probleemid, 6. Soome-ugri rahvaste probleemid Venemaal, 7. Soome-ugri IV kongress Tallinnas, 8. Eesti NSVL koosseisus, 9. Venemaa geopoliitilised huvid Baltikumis, 10. Vähemusrahvuste olukord Eestis, 11. Vene-Eesti suhted: a) positiivsed näitajad; b) negatiivsed näitajad, 12. Olukord Venemaal: materjalid Venemaa ja teiste riikide allikate põhjal. 13. Piirilepingu probleemid, 14. Eesti ja eestlaste tutvustamine Venemaal ja mujal maailmas.

Eestlaste arv USAs, Kanadas, Rootsis ja mujal

Uuritud materjalide põhjal on koostatud käsikiri “Inimesed ja saatused. Nurmekunde põllumees kodus ja võõrsil”. Peterburi arhiivides, muuseumides ja raamatukogudes ning Eesti Kirjandusemuusemi arhiiviraamatukogus uuritud materjalide põhjal võib käsikirja täiendada ja panna sellele nimeks “Inimesed ja saatused. Eesti põllumees kodus ja võõrsil”. Ajalehtede Vaba Eesti Sõna ja Eesti Elu materjalide põhjal võib seda käsikirja veelgi täiendada ja nimetada “Inimesed ja saatused. Eestlane kodus ja võõrsil”. Uuritud materjalid on paigutatud Internetti pealkirjaga “Richard Kääri käsikirja “Inimesed ja saatused” fragmentide kodulehekülg” Esimese fragmendi pealkiri on “Minu elu ja tegevus Venemaal ja Eestis”. Teise fragmendi pealkiri on “Ülevaade Nurmekunde ajaloost”. Kolmanda fragmendi pealkiri on “Ülevaade eesti asundustest endise NSV Liidu territooriumil”. Neljanda fragmendi pealkiri on “Eesti seltsidest USAs, Kanadas, Rootsis, Soomes ja mujal”. Nii saan Interneti kaudu ülevaatlikult tutvustada oma uurimistegevust 40 aasta jooksul. Loodan, et leian asutusi ja inimesi, kes tunnevad minu uurimistegevuse vastu huvi, loodan, et leian ka sponsoreid, kes mind abistavad.

Minu eeldused. Meil on koos abikaasaga neljatoaline korter, üks tuba on minu töötuba. Poeg kinkis arvuti, on olemas printer ja Internetiühendus. Kui tekivad probleemid, tulevad appi poeg ja pojapoeg. Minu abikaasa Anna Käär on rahvuselt venelanna, meil on tore perekond. 2004. aasta lõpus olid meil kuldpulmad, poeg ja pojapoeg elavad Aseris, vanem õde, tema tütred peredega, nende lapsed ja lapselapsed elavad Tartus, meie vanem tütar elab perega Soomes, noorem tütar elab perega Tallinnas, minu noorema õe tütar elab perega Peterburis, abikaasa õepoeg elab ka perega Peterburis, abikaasa õetütar elab perega Minskis. Nii et mitte ainult meedia, vaid ka oma sugulaste kaudu oeme kursis olukorraga Eestis, Soomes, Venemaal ja Valgevenes.

Ja nüüd minu muredest. Olen 35 aastat elanud, õppinud ja töötanud Venemaal. Perekond Kääri kodune keel oli eesti keel. See oli aga Venemaa eestlaste keel. Sõnavara oli väike. Aseri keskkoolis töötasin õppealajuhatajana vene osakonnas. Kõik minu eestikeelsed kirjad vajavad keelelist toimetamist. Palju kergem on mul kirjutada vene keeles. Ja teine mure. Kõik minu uuritud materjalid on arvutis, perfokaartidel, kaustikutes, mappides, diktofonilintidel. Ei ole sellist kohta, kuhu saaks neid paigutada. Aseri keskkooli muuseum on ülekoormatud.

Ja veel üks mure. Olen pensionär, kusagil ei tööta. Kogu oma aja pühendan kodu-uurimisele. Vajan kodu-uurimistöö jätkamiseks rahalist toetust.
Kultuuriministeeriumist sain teada, et Eesti Vabariigi Valitsus kiitis heaks Rahvuskaaslaste programmi aastateks 2004-2008, mille oluliseks osaks on väliseestlaste ajaloo talletamine ja säilitamine tulevaste põlvedele. Tekkis lootus, et aastatekümneid kestnud uurimistegevus annab ka tulemust ja ma saan uuritud materjalid trükis avaldada.

Teine fragment “Ülevaade Nurmekunde ajaloost”